"Mina, Claudius" ja "Jumal, Claudius"
õigel ajal lömitades ja narri mängides pääses ta Tiberiuse ja Caligula valitsemisajal
eluga. Ajaloolasena oli Claudius põhjalik ning Pollio kombel täpne. Uuendusi
rakendas ta mõistlikkuse ja vajaduse alusel (tema loodud tähed tähestikus).
Üleüldse Claudiusest oli Graves loonud ühe igati meeldiva tegelaskuju. Lugejal on
mugav, kui rõhutatakse traditsioonilisi ja häid väärtusi. Paraku ei jäänud see nii
,,Juma, Claudiuse" lõpuni. Lausa kurb oli lugeda peategelase allaheitlikusest ning
masendusest. Siinkohal meenus selgelt Sinuhe elutüdimus peale raskeid vintsutusi.
Claudius äratas oma elu lõpul palju kaastunnet, kuid lugemise lõpetades jäi kriipima
tunne, et tee, mis sa teed, võim sööb normaalse inimese hinge ikkagi ära. Samas ei
jää ma sureva Claudiuse vaateid jagama peategelasele täielik kaasa elamine
kestis hetkeni, kui ta Agrippinilla omale naiseks võttis.
Peategelase erilisust rõhutasid tema ,,puuded", mille tõttu teda teistest halvemaks
annaabi.ee 
