Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Piiskopp Albert,
ordumeister Volquin, Riia kodanikud ja teised sakslased Liivimaal teatavad selsamal 1227. a.
lüübeklastele rõõmuga, et saarlased nende kirja on sõbralikult vastu võtnud, on lubanud abi anda
ja piiskopi, ordu ning teistega üheskoos sõda pidada ja rahu teha, kõiges nende käskusid kuulda
võttes (Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, lühendatult U. B. 98). Tähendab, saarlasi
peavad sakslased siin ometigi peaaegu enam kui liitlasi kui allaheidetuid arvestama.
Taanlased katsusid, nagu teadetest paistab, maad valitseda oma poolt määratud või kinnitatud
eesti vanemate kaudu, kelle võimupiire nad ehk laiendasid. Kuid Taanile alluvad eestlased ei
tahtnud ka niisuguse valitsusega hästi leppida; vahest ei meeldinud paljudele ka vanemate
määramine ja võimu suurendamine, vahest kaebasid vaesemad rõhumise üle (v. Brandis'e
kroonika Lhk. 114 ja 116 G. v. Brevern, Der liber census Daniae..., 1858, Lhk. 106, 135).