Essee romaani "Balti tragöödia" põhjal
kogu varandusest ilma ja oli ka ise vanaduses oma endiste teenijatega võrdne, siis tajus ta
oma headuse tõttu suurt poolehoidu. Nii äärmuslikku ja sõgedaks peetud humanismi aga ei
kajastu, kui esineb Jaan Krossi ,,Keisri hullu" peategelase Timotheus von Bocki vaadetes.
Aurelil küll tekib emotsionaalne side nii mõnegi lätlasest mõisatöötajaga, kuid üldiselt ei
suhtu ta läti talupoegadesse kui maa õigusjärgsetesse omanikesse. Ta näeb neid pigem
alkoholilembelise massina. Suhtumine eestlastesse leiab küll vähe kajastust, kuid eestlasest
paadimees, kelle abil Aurel üle Koiva saab, on sünge ja ei räägi sõnagi. Samuti on
ebausaldusväärne eesti talumees, kes peaks Aureli ja tema kaaslased üle jää Saksa
sõjajõudude juurde aitama. Jääb selgusetuks, kas eestlane tahtis mehi meelega eksiteele viia.
Selline võis olla tüüpiline baltisaksa nägemus eestlastest ja lätlastest. Autor aga teadvustab, et
baltisakslased ei ole sellel maal üksi