Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks
Sokrates oma justkui lapselike “Mis on X?”-
küsimustega paistab kaasvestlejatele naiivse inimesena. Väidete kontroll ja kummutamine, mida ta seejärel
arendas, näitasid aga seda, et ta ei ole sugugi rumal ega naiivne. Nii jäi mulje, et Sokrates on teadlikult
teeselnud rumalat, et kaasvestlejat endaga vestlema meelitada ja teda seejärel naeruväärseks teha. See oli
aga väär mulje. Platon lasebki oma teoses “Pidusöök” esineval Alkibiadesel esitada too iroonia-etteheide
joobnuna, mis võiks ehk osutada sellele, et inimestel, kes Sokratest selliselt mõistsid, jäi puudu selgest
pilgust.
Kui Sokrates ütles, et ta ei tea vastust oma “Mis on X”-küsimustele, mida ta teistele esitas, siis ta
ei teeselnud teadmatust, vaid väljendas oma sügavaimat isiklik tõetunnetust, milleni ta jumala
sõnadele tähendust otsides oli jõudnud. Kuid selline mitteteadmine ei pruugi sugugi tähenda
rumalust