Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist. Kunst on Maa ülim väärtus. Vähesed on võimelised looma nii salapärast ilu, mis just kui pikselöök tabab meid lagipähe, läbistab juuksekarvast varba otsani ning sealjuures pakub ka esteetilist naudingut. Inimkond jahib neid tundmusi, ta on alati otsinud tõde. Kunst pakubki tõde. Ta avab meie silmad, muudab maailmavaateid ja mina avastan iseennast ning maailma. Paulo Coelho kirjutab ,,Alkeemikus" Maailma Hingest. See on reaalsus, mida ei saa meeltega tajuda, ning ta sisaldab ka universumit. Kui loen fantastilisi, maagilisi teoseid, siis tunnetan, nagu avastaksin saladusi, mida isegi õpetlased ei ole suutnud lahendada. Nad avanevad minu ees kui raamatud. Kuigi oleme harjunud elama materiaalses ja seaduspärases ühiskonnas, eksisteerivad seletamatud nähtused, millest on meil vaid ebamäärane kujutlus. Nietzsche on kindel, et inimese meeled pole veel lõplikult välja arenenud
ümbritsevat ja ka erinevaid märke ning sümboleid. Kõik, mis meil on vaja teada, on meie ümber olemas, kui me oskame vaid vaadata ja märke tähele panna. Kui ma olen millegagi kimpus, siis ma mõtlen sellele, et tegelikult on vajalik vastus kõigele olemas ja asi on lihtsam kui ma arvan. "Kuula oma südant. Ta teab kõike, sest pärineb maailma hingest ja ühel päeval pöördub sinna tagasi." See on üks paljudest mõtetest mis jäid mulle „Alkeemikus“ silma. Ja kindlasti ka: „Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.“ Selle viimasega nõustun ma täielikult. Ma ei ole küll kedagi kunagi veel romantilisel viisil armastanud, ma leian et selleks on veel aega. Siiski ma armastan enda ema ja isa, enda tervet perekonda. Ma ei vaja põhjust nende armastamiseks. Nad on mu perekond ja minu jaoks on pere alati olemas. Ja ma ei saa endale pereliikmeid valida. Nad on olemas täpselt sellistena nagu nad on, seda ei
annaabi.ee 
