muutumisel. Väävel ja elavhõbe muutuvad kullaks arseeni ja vee toimel. Arseen annab värvuse, vesi võimaldab aineosakestel hästi tihedasti üksteise vahele minna; nii suureneb tihedus ja tekib kuld. Albert Suure kuulsust näitavad tema kolm tiitlit suur maag, veel suurem filosoof ja suurim teoloog. Roger Baconi arvates oli alkeemikute eesmärgiks saada eliksiir, mis kokkupuutel väheväärtuslike metallidega muudaks need väärismetallideks. Alkeemikuid toetas Londoni Kuningliku Seltsi tolleaegne president Robert Boyle. Oma aja suuremaid õpetlasi Isaac Newton rajas endale isegi väikese labori, kus püüdis leiutada lahustit, milles lahustunud metallid muutuksid kullaks. Alkeemiaga tegelesid ka Johann Glauber, Jan Baptist van Helmot, Gottfried Leibniz ja teised tolle aja helgemad pead. Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat
astroloogia, kunsti, semiootika, metallurgia, meditsiini ja müstika elemente. Alkeemia ei olnud tänapäeva mõistes teadus. (http://et.wikipedia.org, kasut. 27. apr. 13. a.) Juba keskaja inimesele oli hästi tuntud alkeemik. Nüüd hoogustus alkeemikute tegevus veelgi, mis oli endiselt väga ohtlik. Otsiti veelgi agaramalt Tarkade Kivi, püüti väärtusetutest ainetest kulda ja hõbedat valmistada. Praktiliselt kõik valitsejad pidasid ülal alkeemikuid, kes kinnitasid et nad kulla valmistamise saladusele täiesti lähadal on. Alkeemikud tegid aga keemia arendamisel ära suure töö katse-eksituse meetodil, riskides oma eluga. Alkeemiaga tegelesid keskajal peamiselt teadlased, kuid ka kloostrivaimulikud. Esimestena jõudsid alkeemiani araablased. Isegi maailmakuulus teadlane Isaac Newton, kelle järgi on nimetatud jõu mõõtühik njuuton ja kes oma elust ei raisanud ühtki sekundit selle
annaabi.ee 
