Vronski põgenevad koos Venemaalt, kus Annat seltskonna poolt põlastatakse. Vronski loobub oma karjäärist. Nad sõidavad mööda Euroopat. Pikemalt peatuvad Itaalia väikelinnas, kuhu üürivad villa. Vronski tegeleb maalimisega. Siiski on nad hakanud teineteisest kaugenema. Vronskil on igav. Neil ei ole eriti võimalust teiste inimestega suhelda, sest nad ei ole abielupaar ja nad ei varja seda. Seda põlati. Mingi aja pärast naasevad nad Peterburgi. Anna piinleb, sest ta peab oma poega Aljosat nägema( pojale räägiti, et ema suri ära- ta ei uskunud seda). Ta külastab salaja oma poega ja kohtub ka kogemata Kareniniga. Anna on üksik ja Vronski peale kade, sest tema saab seltskonnas ringi käia kui Anna peab üksinda olema. Nad kolivad maale. Kitty ja Levin elavad õnnelikult oma mõisas. Kuuldes, et vend Nikolai on surivoodil lähevad nad tema juurde ja on seal tema suremiseni. Kui Kitty jääb rasedaks kolivad tema ema ja õde Dolly samuti nende juurde maale
"kuritöö ja karistuse" psühholoogia, "sotsialismi" ja "kristluse" vastandamise ja inimese hinges toimuva igavese võitluse "jumaliku" ja "saatanliku" alge vahel. Inimese käsitlus, inimhige keerukus on läbiv teema. Fjodor Dostojevski on raamatus ,,Vennad Karamazovid" jõudnud oma loomingus kõige ligemale sellele punktile, kus teose tegelased muutuvad teose ideedeks. Pean siin muidugi silmas eelkõige kolme venda Dimitrit, Ivani ja Aljosat. Tegelikult peitub kõigi kolme venna taga ühine idee, vennad lihtsalt kehastavad idee erinevaid väljendusvõimalusi. Ning mingis mõttes on parodoksaalne, et minu meelest eelistab Dostojevski ehitatav idee just ideele inimest. Kuidas see toimub ja toimib, sellest lähemalt. (Jan Kausi mõtisklused) Peaks veel lisama, et Dostojevski ,,ideaali" Aljosa Karamazovi vastas seisab üks teine ideaal, mis tänapäeval muutub üha reaalsemaks, mille kehastumisi üha ja üha enam lisandub.
annaabi.ee 
