Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” (Kippar 1997) tegelaste omadused ja nende seos loomade ökoloogiaga
või oleks karjaloom (MacDonald & Barrett, 2002). Muinasjuttudest leitud omadused
nagu “rumalus”, “lahkus” ja “ahnus on inimese poolt karule külge pandud
iseloomujooned, mida ei saa siduda antud looma ökoloogiaga.
3.4. Teised loomad
Jänes (halljänes ehk Lepus europaeus) esines 73 muinasjutust peategelasena 7 ja
kõrvaltegelasena 6 korral. Talle omistati peategelase rollis 3 erinevat omadust:
2 omadus, mis on kaudses seoses jänese ökoloogiaga: hoolimatus poegadega ning
alituja.
1 omadus, mis ei ole seotud jänese ökoloogia: rumalus.
Halljänes on taimetoiduline loom, kes poegib aastas 2-3 korda. Kuna ta poegib
tihedalt ning ei ole enamasti poegade läheduses võib arvata, et ta ei hoolitse enda
poegade eest. Kui pojad sünnivad, hoolitseb nende eest ainult emaloom ning
päevas saavad jänesepojad ja ema kokku ainult õhtusel ajal imetamiseks.
(MacDonald & Barrett, 2002) Alistujaks võib jänest pidada, sest ta on taimetoiduline
ja seega samuti kiskjate saak