Loominguline töö vene luulest, Jessenin, Gumiljov
valitud luuletus ,,Täiskuu külma kulla alla jäin." ,,Täiskuu külma kulla alla jäin./ Lõhnavad
levkoid ja oleandrid./ Helded, sõbralikud sinitandrid vaikses mõnutundes läbi käin." Too
luuletus, mis siis et hoopis ööst rääkiv, tundub kuidagi meeleolult väga hästi sobivat.
Viimases luuletuses ,,Pole tarvis palvet, kurtmist, nuttu!" on tähtsal kohal kõige kauni ja eheda
ajutisuse tajumine, Jessenini kirjutab surmast ääretu alistumuse ja leplikkusega võib-olla, et
isegi vähese ootusega. ,,Mis siis sellest, et meid ees ootab kõdu,/ kui ta eel käib õndsus,
puhkeb hurm. /Vaikselt vahtralehilt nõrgub mõdu.../ Kui õitseng lõppend, tulgu surm."
Ühesõnaga see luuletus kirjeldab justkui kõige romantika, müstilisuse ja muu seesuguse
lõplikku millelgi saabuvat paratamatut lõppu. Ehk suvehommikust saab millalgi ka sügisene
hommik. Samas on too luuletus piisavalt positiivne, rõhutades, et lõpp pole kurb, kui enne
annaabi.ee 
