Halliste kihelkond
Saardeni, teiselt poolt Kõpu metsadest kuni Läti piirini, olles seega kõige suurem ajaloolise
ühikuna kujunenud piirkond Mulgimaal. Halliste asustamislugu ulatub kaugesse kiviaega,
esimesed tõendid Viljandist on pärit juba mesoliitikumi ajast, mil sellel alal asusid muistsed
laagripaigad. Mitte alati ei ole Halliste kuulunud Mulgimaale. Tegelikult sai sellest Mulgimaa
osa alles Nõukogude ajal. (Vislapuu 2012)
13. sajandil kandis Halliste nime Alistegunde (Alistekunde, Aliste), olles koos Karksi ja
Paistuga muistse Sakala lõunapoolne osa. Sellel ajajärgul toimusid ordurüütlite pealetungid,
Mait Metsanurga romaani „Ümera jõel“ põhjal Alistegunde malev purustas rüütlite ja nende
liitlaste väed. Peale ordurüütlite vallutusi kuulus Halliste Viljandi komtuurkonna Karksi
foogtkonda, olles koos Karksiga üks kihelkond kuni 1504. aastal Wolter v. Plettenberg
nimetas esmakordselt Hallistet iseseisva kihelkonnana
annaabi.ee 
