J.D. Salinger "Kuristik rukkis"
Holden kisub eluvennaga tülli ja vere paneb
veel rohkem keema asjaolu, et Sradlater palub tungivalt Holdenil tema eest kirjeldava kirjandi ära teha(Holden teeb seda, nimelt
kirjutab ta oma kadunud venna Allie luuletusi täis pesapallikindast ja paneb tööse sisse tükikese endast) ja hiljem nuriseb veel
teost läbi lugedes selle kvaliteedi üle. Selle peale tõmbab niigi armukade Holden pettunult kirjandi ribadeks ja kukub Stradlaterit
solvama, elumees paneb talle tou ära ja Holden alistatult(nii vaimselt kui füüsiliselt) pakib oma asjad ja lahkub koolist juba öösel.
Edasine tegevus kulgeb tänavatel, baarides ja vanade tuttavate, suvaliste tüdrukute, õe, õpetajate, taksojuhtide ja paljude teiste
kõrvaltegelastega suheldes, kuigi keegi lõplikult Holdeni hingeseisundit ja probleeme ei mõistnud, nad ei vaevunudki teda ära
kuulama(,,Ma tundsin end järsku nii üksildasena, soovisin, et oleksin surnud", kõlab mõte, mida Holden peast välja heita ei
suuda)