Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
kutsuta" (Heintalu 2006b: 141).
Pihlakat kasutasid slaavlased peamiselt rahvameditsiinis. Selle kaudu suhtlesid posijad mustade
jõududega. Pihlakast vits kaitses inimest kuradi eest. Novgorodskaja piirkonnas riputatu pihlaka
vitsad leinamaja uksele, et koolnu koju tagasi ei tuleks. Samal ajal eksisteeris mõnedel aladel
usk, et pihlakat ei saa maha raiuda, kuna seal sees võib elada ära neetud surnud naise hing
( 2002: 419). Eesti esivanemate uskumustes oli pihlakal omalaadne tõrje- ja
alistamismaagia jõud. Pihlakast tehtud keppi kasutati karjaskäimisel, et hunte karjast eemal
hoida. Paljude funktsioonide kohaselt oli pihlakas vikerkaarega sarnane ilmapuu, mis sidus
Ilmasid (Heintalu 2006a: 310).
Mänd oli iidsest ajast eesti heraldikas looduse omapära ja metsarohkusi tähistav puu. Isegi
tänapäeval sümboliseerib see igavikku, tugevust ja püsivust. Igihalja puuna sümboliseerib ta
surematust. Männikäbi tähendas nii Idas kui ka Läänes elu ja viljakust (Bruce-Mitford 1997:44).
annaabi.ee 
