KASVATUSE KLASSIKA
Aristoteles eristab tahtega seotud eetilised
voorused mõistuse dianoeetilistest voorustest. Tarkus ja teadmine (mõistmine) on vahendid, mis
aitavad vahet teha tõe ja vale, hea ja halva vahel.
Klassikajärgsel ajastul oli üks tähtsamaid stoikute õpetus (Zenon, Seneca, Marcus Aurelius). Voorused
kui kõlbluse väljendusviisid on õpitavad ja õpetatavad, kusjuures nad on jäävad - kellel on, ei mineta
neid; kus on üks voorus, on ka teised. Algvoorus (väärtus) on tarkus, millest tulenevad teised - arukus,
vaprus, mõistlikkus ja õiglus. Inimene peab valitsema oma afekte - lõbu, valu, himu ja hirmu. Kõlblus
tähendabki nende taltsutamist. Stoikud rõhutavad eriti kohusetunnet, oma koha teovõimsat täitmist
tegelikkuses. Õnnelik on vaid kõlbeline elu, see on elu kooskõlas iseendaga. Ideaaliks on tark inimene:
tark on õnnelik igas olukorras - nii rikkana kui vaesena, nii vabana kui orjana. Tark inimene kuuletub
annaabi.ee 
