Tallinna tekke problemaatika
asula. Nagu enamikes Eesti linnalistes asulates, on ka Tallinnas kõige levinum ja rohkearvulisem
leiuliik keraamika, mille alusel tegidki tollaste kaevamiste juhid oma ajamäärangud. Aastatel
1971-1972 oli Jaan Tammel seoses oma diplomitööga võimalus Toompea ja Raekoja platsi
leiumaterjal uuesti teaduslikult läbi töötada. Ta leidis, et käsitsi valmistatud keraamikast oli
leiuaines vaid üheksa kildu, mis sarnanesid mujal Eesti ala linnustest ja kalmetest leitud II
aastatuhande algussajandite käsitsi valmistatud keraamikaga.
Vaadeldud 1952.-1953. aastate kaevamistega lõppeski Tallinnas niinimetatud teaduslikust
sihtprogrammist lähtuv akadeemiline uurimissuund. Järgmisel, 1954.aastal lülitusid tallinna
vanalinna uurimisse restauraatorid ja on jäänudki tänaseni seda vedama. Nende tegevusel on
kindel ehitusarheoloogiline suunitlus: uuritakse mõne ehitise, hoone- või kvartaliosa ajalugu.