Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
Visuaalne külg on tähtis, kas ta luulekeel on alati visuaalne? Selles mõttes ei ole, et nt B.
Kangro võib maalida detailitundliku pildi Tartust, aga Lepik pildimaalimist sõnadega ei tee.
* "Pop-pagulase võitlussalme 1" - iroonilisus, teravus. Mitte, et Lepik verbe koguaeg ära
jätaks, aga mingil moel üldisem elliptilisus ja lakoonilisus on talle omane. Surub sellist
tüüpi võtetega teksti kokku.
Kui midagi välja tuua, siis 50-60ndate Lepikust v alguseluulet. Teatav professionaalsus on
kirjutamisviisis alati olemas, aga sissetöötatud esteetika rakendamine hakkab 70-
80ndatelsilma paistma ja siis tulevad ka mingid muutused. Üks joon on see, et hakkab
süvenema vananemise kooskäiv eleegilisus (Kangrol nägime ka, aga tal oli see juba
varakult valmis). Teine asi: 70-80ndate luulekogude pilt on juhuluulelisem pühendusi ja
pöördumisi ja järelhüüdeid on rohkem kui varem.
Kirjutab enam-vähem surmani luulet
annaabi.ee 
