Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
Toimiv jumalus ei ole mitte täiesti ainest lahutatud,
vaid üksnes peenema ehitusega aine.
Hellenismiaja filosoofia üldiseloomustuses oli juttu sellest, et tolle aja filosoofiale oli omane
taasaktualiseerida varasemat filosoofiapärandit. Nii pöördus koolkonna rajaja Zenon Herakleitose,
umbkaudu aastatel 544-483 e. Kr. elanud mõtleja pärandi poole. Temast mõjutatuina käsitasid stoikud
maailma sellise kujunemisprotsessina, mille käigus jumalik algtuli muudab end traditsioonilisteks
kosmose algelementideks – maaks, veeks, õhuks – ning neist kujuneb edasi kogu see nähtuste
mitmekesisus, mis on meile tuttav kogemusest. Seejuures pidasid nad kolme viimatinimetatud elementi –
maad, vett ja õhku – maailmaprotsessi passiivselt-vastuvõtvaks küljeks (aine), tuld aga aktiivseks-
toimivaks algeks (jõuks).
Stoikud rõhutasid, et kõne all olev protsess on mõistuspärane, valitsetud logose poolt. Logos oli üks
annaabi.ee 
