Õiguse ja eetika areng antiigist valgustuseni
Isidorus võttis seega üle Platoni, Aristotelese õpetuse riigi eesmärgist – kodanike üldine kasu.
Otsiti algnormi, millele on taandatavad kõik loomulikud seadused:
Canterbury Anselm käsitles sellena „kuldset reeglit“ - kellelegi ei tohi teha seda, mida ei
soovita endale osaks saavat; kelleltki ei tohi nõuda seda, mille tegemiseks sa ise ei ole valmis.
Petrus Abaelard leidis, et selline kuldreegel kujutab endast üksnes armastusekäsu rakendust
ja algnormiks on käsk armastada Jumalat ja ligimest.
● Viimasest on saanud kristlikus maailmas õige käitumise põhinorm.
Aquino Thomas (1225-1274)
Kõikidel eesmärkidel on ülim eesmärk, täiuslikkus
Inimese võime teha vahet heal ja kurjal ei tulene Jumala käsust. Jumal lõi inimese
niisugusena, et ta leiab hea ja kurja mõõdupuu oma eesmärgi päraselt arenevas loomuses. Kui
inimene järgib oma loomust, käitub ta eetiliselt
Eetika peamine käsk – Täiusta ennast