„Abistavad omadused minus- kui hea abistaja suudan mina olla?“
lubada oma alaealistel lastel vanuses 12-17 eluaastat jääda üksi koju, kui vanemad
nädalavahetuseks näiteks maale või mõnda muukeelsesse riiki reisivad. Miks küll? Mida nad
kardavad? Kas seda, et laps pole liiga küps? Ei anna endale aru, millega hakkama võib saada?
Või hoopistükkis pole vanem liiga küps, et oma last usaldada?
Samas kui võtta näide enda ja sõbranna puhul siis, kas ma kuulaksin mure korral sõbranna ära ja
ei segaks vahele tema algmonoloogi? Või sekkuks ma siiski tema vestlusesse, kus mina peaksin
kuulama teda ja võimalusel ka abistama?
Kas ma suudan siseneda täielikult tema tunnete ja isiklike tähenduste maailma ning näha neid
nii, nagu tema näeb?
Kas ma suudan astuda tema privaatsesse maailma niivõrd täielikult, et mul kaob igasugune soov
sellele hinnangut anda? Kas suudan maailma tajuda täpselt nii nagu tema?
Minu jaoks on see nii 50:50 seisukoht. Kuna maailma täpselt tajuda nii nagu tema, on keeruline
annaabi.ee 
