20. sajandi teatrivoole
tehniliste meetoditega, et sel teel takistada
publikut näidendiga emotsionaalselt kaasa
minemast. Ainult siis, arutleb ta, võivad
vaatajad etendust ning algmaterjali hinnata
objektiivselt ja mõistusega (vastandumine
aristoteleslikule intriigi- ja katarsisedraama
põhimõttele).
Brechti näidendeid:
„Ema Courage ja tema lapsed“ (1937 – 1939)
„Galilei elu“ (1937 – 1938)
„Hea inimene Sezuanist“ (1939 – 1942)
Ameerika sotsiaalpsühholoogiline draama
Algesindajaks Eugene O’Neill (1888 – 1953)
„Keiser Jones“ (1920)
„Elektra saatus on lein“ (triloogia, 1931)
„Pikk päevatee kaob öösse“ (1956)
Teisi esindajaid: Lillian Hellman (1905 –
1984), „Väikesed rebased“ (1939)
Tennessee Williams (1911 – 1983) – „Klaasist
loomaaed“, „Iguaani öö“, „Kass kuumal
plekk-katusel“, „Tramm nimega „Iha““
Arthur Miller (1915 – 2005) – „Proovireisija
surm“ (1949), „Salemi nõiad“, „Hind“ (1968)