„Faust“ - Johann Wolfgang Goethe
kurjast kasvab hea. Probleem ei ole niivõrd Fausti erakordses isikus, vaid inimese olemuses
üldse. Issand tunnistab, et kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab, ihkab õiget rada.
Fausti ja Mefistofelese vaheline kokkuleppe tuum seisnes selles, et teose algul on Faust
depressioonis. Ta on rahulolematu iseenda teadmistega (s. o inimkonna teadmistega üldse).
Ta nõuab endalt maksimumi, tahab jõuda olemusliku algeni (,,vaid mõistaksin, mis on su
tuum/ maailm ja elu, aeg ja ruum.") Samas on ta valgustusaja eetikaga indiviid. Ta tahab teha
midagi inimkonna hüvanguks ja kasuks (ei arva, et võiksin inimsoode/ teed näidata parema,
õigema poole.) Temagi puhul peaks lähtuma uskumusest, et leping saatanaga avab
tavainimesele kättesaamatud saladused.
Mefistofelese iseloomustus enda kohta: ,,Ma olen kõike eitav vaim. Kõik see, mis sünnib iga
annaabi.ee 
