Vana-Kreeka
maailmakäsitlustesse. Tema arvates ükski asi ei teki ega kao, vaid olemasolevad asjad
segunevad või eristuvad. Tekkimine on pigem segunemine, kadumine aga eristumine.
Liikumine, mis seejuures tekib, ei saa oma tõuget ainest endast kui niisugusest pealegi võib
selles liikumises täheldada midagi kaunist ja eesmärgistatut, nii nagu kogu maailm ei ole selle
tulemusena kaos, vaid seadus- ja korrapärane nähtus. Maailma algprintsiipi ei tule otsida
ainest, ega samastada seda ka mitme algainega. Pigemini väljaspool ainet ja samas selle sees
teotsevana. Maailma liikumapanevaks jõuks on mingi suurus, mille jõud on üle kõigest. See
jõud siis kujundab maailma oma äranägemise järgi. Anaxagoras toob mängu mõistusliku
maailmavaimu (`nous'). Ainega võrreldes on too vaim ülimalt lihtne, teda ei saa enam
lahutada koostisosadeks, nagu seda ainega teha saab. Vaim pole millegagi segunenud ega
segatav. Ta oleleb omaette, ning on puhtaim kõigist asjust
annaabi.ee 
