Keskaja ja vararenessansi kirjandus
idamaiseid muinasloolisi motiive. Bütsantsi romaanide peamiseks levikuajaks on 13. sajand.
Esikoht kuulub taas Prantsusmaale. Kuid üht selle liigi silmapaistavamt romaani 'Flore ja
Blanchefleur' tunrakse kõikjal Euroopas.
Rüütlikirjanduse kõrval levib 12- 13. sajandil nii ladina kui rahvuskeelne klerikaalne kirjandus.
Enamasti on teosed didaktilised, propageerides kiriklikku moraali. Tuntakse palju legende pühakute
elust, näiteks 'Legend pühast Alexiusest'.
Keskaja kirjanduse kõrgajastu, 12- 13. sajandi hilisemaks silmapaistvamaks avalduseks on linna- ja
rahavakirjandus, mis jätkub hoogsalt 15. sajandini. Võitlus rüütelkonna ja linnakodanluse vahel
kajastub tekkivas linnakirjanduses. Kui rüütlikirjandus upub keskaja lõpul fantaasiasse, siis
linnakirjandus püsib elulähedasena. Esitab tavalist argipäeva, kasutatakse kõnekeele lähedast
väljenduslaadi. Käsitlusaineks on elu pahupoole nähtused, inimestevahelised elusuhted. Õpetust
annaabi.ee 
