Vaimulik kirjandus
religiooses praktikas, misjonitöös kui ka jumalateenistustel. Vaimuliku kirjanduse alla kuulusid
erinevad laulud, pühakirjad, ülistused, palvetekstid, religioossed legendid ja pühakute elulood.
Eriti tähtis koht oli pühakute elulugudel ning religioossetel legendidel, kui keskaja lõpul,
rahvuskeelte arenedes, sugenes ladina keelse kõrvale ka rahvakeelne vaimulik kirjandus.
Populaarsemad legendid ja elulood olid näiteks ,,Vagajutt püha Alexiuse elust", ,,Püha Jüri lugu",
,,Püha Patricku puhastustuli" ja ,,Jumalaema zonglöör". Paljusid legende rikastati puhtilmalike
väljamõeldistega.
Usulises kirjanduses tähtsustati pühakuid, neid oli hea rahvale eeskujuks tuua, pühak oli
isik keda austati ja armastati. Keskajal olid enamus inimesi usuga seotud, tänu sellele kasutasid
vaimulikud ära pühakute elulugusi ja legende, et neid mõjutada läbi kirjanduse. Pühakute tähtsus