Eesti ühiskonnageograafiline asend, asulastik ja rahvastik.
Asja hakkas linna
olema palju tihedamini. Senine linnadevõrk oli uue ajastu talupojale liiga hõre, linnad liiga kaugel. Ka uued vabrikulinnad ei rahuldanud
vajadusi. XIX sajandi teisel poolel hakkas kihelkonnakirikute, hiljem ka raudteejaamade juurde kujunema hulgaliselt aleveid, kus elas
poodnikke, põllusaaduste ülesostjaid, käsitöölisi, arste, õpetajaid ja muid talurahvale vajalike inimesi. Muidugi haris enamik
alevielanikke ka põldu, olgu või väikest, ja pidas loomi. Hiljem hakkasid alevitesse talvist kodu ehitama ka ümbruskonna taludes ja
mõisates suviti töötavad põllutöölised. Niisuguse alevi elu ja elanikke võime tundma õppida kasvõi Tootsi-lugudest.
Iseseisvas Eesti vabariigis vanade linnade kasv esialgu takerdus, sest tööstus, nende peamine tööandja, vajas ulatuslikke
ümberkorraldusi. Mõne piiriäärse linna (Narva, Valga) elanikkond koguni vähenes
annaabi.ee 
