Sõda kuulutati välja 1095. aastal Urbanus II poolt. Sõja eesmärgiks oli moslemite väljatõrjumine Pühalt Maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine moslemite ikke alt ning ülemaailmse paavstiriigi loomine. Alates 1096. aastas hilissügisest hakkasid Püha Maa poole liikuma elukutseliste võitlejate üksused. Sel aastal moodustati Euroopas ka 4 armeed: 2 Prantsusmaal, 1 Madalmaades ja üks Põhja-Saksamaal. Sõdijaid, kelle tulekust Urbanus Aleksiosele teatas, oli tulemas ligikaudu 300 000. Ligikaudu 40 000 kristlikku sõdalast koondus kuue tähtsama üliku lipu all kokku. Kui ristisõdijad, kes olid tõrksad ühtse juhtimise suhtes, Konstantinoopoli alla jõudsid, tuli see basileusile suure üllatusena. Aleksios I Komnenosel õnnestus aga ristisõdijatelt vasallvanne saada ja ta suunas ristisõdijad oma maadelt edasi. Teekonnal Püha haua poole saatis läänekristlasi edu. Üksteise järel langesid ristisõdijate kätte 1098
riismed. Aleksios hoiatas Pierre, et sellise tühise salgaga jätkata on mõttetu, kuid ristisõdijad olid kannatamatud ja nõudsid, et Pierre nad kohe türklaste vastu viiks. Pierre aga põgenes ning seldzukid hävitasid kõik sõdijad. Nii hukkusid esimesed ristisõdijad talupojad kes lootsid vaid teoorjusest pääseda. I ristisõda 1096-1099 1096. aastal moodustati aga Euroopas 4 armeed, 2 Prantsusmaal, 1 Madalmaades ja üks Põhja-Saksamaal. Paavst Urbanus teatas Aleksiosele, et tulemas on u. 300 000 ristsõdijate vägi. Aleksiost valdas hirm. Selline vägi suudab jagu saada türklastest, aga kas mitte ka Bütsantsist. Aleksios arvas ja kartis, et Ees-Aasia maad lähevad ristsõdijatele ning algatas kahepoolset poliitikat, teades et ristisõdijad on juba välja valinud riigid (kohad) Süürias ja Palestiinas. Nii oli võimalik kõik kompromissiteel lahendada, aga siiski ei tahtnud Aleksios kuulda maade jaotamisest, mis olid kuulunud Ida-Rooma impeeriumile
annaabi.ee 
