V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
* Mis parata! See on ajutine varjutusaeg.
Aga isegi Apol-lonil tuli kord Admetose * juures sigu karjatada!» «Olete ka ameti valinud!»
vastas ülemdiakon. «Olen teiega nõus, mu õpetaja, parem on filosofeerida ja luuletada,
puhuda ääsis lõket või taevast tuld hankida, kui kanda kasse mööda tänavaid. Ja seepärast,
kui te mind hõikasite, tundsin ma ennast sama rumalana kui eesel praevarda ees. Aga mis
teha, aulik härra? Iga päev tuleb ju elada, ja kõige ilusamad aleksandriinid ei vääri üht tükki
Brie juustu hamba all. Ma luuletasin Flandria Marguerite'i auks selle kuulsa pulmalaulu,
mida te teate, kuid linn ei maksa mulle selle eest midagi, sest see ei olevat midagi väärt.
Nagu võiks nelja eküü eest mõnda Sofoklese tragöödiat luua! Olin nälga suremas.
244
Õnneks leidsin ma, ct mu lõualuud on kaunis tugevad, ja ma ütlesin neile: «Tehke aga
kunsttükke ja vigureid ning toitke ennast ise. Ale te ipsam.1 Üks pättide jõuk, kes mulle
annaabi.ee 
