Tema väkke kuulusid lisaks orduvendadele ka võndlased, ning Russini ja Autine latgalid. Arvatavasti Otepää ümbruses külasid rüüstates tapeti kättesaadud inimesi ning pöörduti vangide ja saagiga tagasi. Taasalanud konflikt ei leidnud üksmeelset toetust. Turaida liivlased, kes kroonika järgi olevat eestlaste abiga ülestõusu plaaninud, nõudsid piiskop Albertilt sõja lõpetamist. Albert saatiski Ugandisse preester Alebrandi, kellega koos läksid ugalaste saadikud Riiga, kus sõlmiti uus rahulepe. Sellega liitusid aga ainult piiskopi võimuala liivlased ja latgalid, samal ajal kui ordu ja nende ala latgalid rahuettepanekut vastu ei võtnud. Kuid ka sellisel kujul tehtud rahu ei püsinud kaua ning ordu järgmistes sõjalistes aktsioonides osales ka piiskopimehi ja liivlasi. Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Otepääle 1210. aasta alguses raskendas Otepää ugalaste olukorda Novgorodi ja Pihkva
Uueks ordumeistriks oli Venno asemel saanud Folkvin, kuna eelmine oli tapetud. 1210. vaherahu eestlaste ja ristisõdijate vahel lõppes ning elu muutus vägagi sündmusterohkeks. Vastaspool alustas tegevust, eesotsas orduvend Berthold, kes oli enda kätte võtnud sõjategevuse jätkamise. Ta alustas teist sõjakaiku Ugandisse. Otepääni küll ei jõutud, kuid hävitati hulgaliselt külasid ning tapeti palju inimesi. Seejärel pöörduti tagasi. Liivlaste nõudmisel läkitas Albert preester Alebrandi Eestisse, et sõlmida uus rahuleping. Sellega aga ei nõustunud ordu ja nende võimu all olevad lätlased. Ugalaste olukorda raskendas veelgi Vene vürsti Mstislav Uljas (Udaloi) ja Pihkva vürsti Vladimiri sõjakäigud. Rüüstanud külasid ja piirates Otepääd olid eestlased sunnitud alla andma, sest nad olid näljast ja janust kurnatud. Udaloi tegi ka sõjaretke Tormasse, kus ta võttis palju vange. Tegevusse aga olid astunud kurelased ja liivlased, kes lõid ristisõdijaid Ojamaa väinades
annaabi.ee 
