eestlastega tõsisemasse konflikti sattumisest, kuid ta ei viibinud sõja puhkemise ajal Liivimaal ega saanud sündmuste käiku otseselt mõjutada. Sõda ei pooldanud ilmselt ka liivlased, kellest paljud soovisid piiskopi ja ordu võimu alt vabaneda ning nägid eestlasi selles oma potentsiaalsete liitlastena. 1208. aasta algul saadeti Ugandisse kaupmeeste vara võimalikku tagasisaamist uurima Riia piiskopi preester Alebrand. Ugalased ei tagastanud talle midagi ega andnud kindlat lubadust seda tulevikus teha. Sama aasta suvel saatsid latgalite vanemad Russin, Waridote ja Talibald ning Võnnu orduvendade juht Bertold oma saadikud ugalaste juurde, nõudes neilt varem latgalitele põhjustatud kahjude hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool
Paikkondade ristimise järel määrati kindlaks kirikukihelkondade piirid, nimetati ametisse preestrid ja asuti kirikuhoonete rajamisele. 1206-1207. aastal ristiti Idumea rahvas; 1208. aastal Talava ja Ümera latgalid. Latgalite liit ristisõdijatega- Ordu poliitika oli suunatud oma võimuala kasvatamisele seda piiskopiga jagamata. Selleks mõõgavendade ordu sõlmis liidusuhteid Talava latgalidega ja võndlastega (1208). Sõda Eesti alal 12081227- Idumea preester Alebrand läkitati 1208. aasta alguses Ugandisse, küllap Otepääle nõudma tagasi kunagi veel enne Riia rajamist saksa kaupmeeste käest ära võetud vara, mille väärtus olnud üle 900 marga. Ugalaste vastus oli eitav, mille tulemuseks oli sõja algus 1208. aasta varasügisel, kui vaenlased põletasid Otepää linnuse. Sõjakäigu algatasid Mõõgavendade ordu, kes oli 1207. aastal rajanud oma tugipunkti Võndu. Sõjakäigus osalesid ka liivlased ja Riia
annaabi.ee 
