E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas, alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli,
kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ohe sõnaga -- lurjus.
Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!»
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani,
sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult
albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidu-sõna Risbiteri kohta tema kõrvu
ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi
jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud. oli selle aja viisi
248
järele toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meieaegseid inimesi küll vist kolm korda
suurem hulk sest täis oleks saanud
annaabi.ee 
