aastal, kui protestiti Bashar alAssaadi ja valitsevat reziimi, mille valitsusväed püüdsid jõuga maha suruda. Konflikti juured on aga veelgi kaugemal minevikus. Üheks põhjuseks võib pidada usulahkude konflikti lähiajaloos. Pärast I maailmasõda, surusid Prantsusevõimud Süürias maha Araabia natsionalismi ilminguid, mis andis tõuke alaviidi sekti tähtsuse tõusule oluline osa võitlusesrahvuslusega. 1963. aasta riigipöörde tulemusena koondus võim alaviitide kätte, enamus sunniite jäid teisejärguliseks. Killustumine, rahvusriigi idee allasurumine ning vähemuste ja teiste alaviitide soosimine hõlbustas praeguse konflikti moodustumise, sest alates riigipöördest on olnud võimul vähemuse esindaja, keda enamik ei toeta. Teiseks põhjuseks võib pidada 2006. aastal ja 2009. aastal Süüria põuda, mida peetakse viimase 900 aasta halvimaks. Põud sundis miljoneid inimesed kolima linnadesse. Riik ei taolistes
Kurde on Süürias küll erinevatel andmetel vaid 5-9 %, kuid nad kontrollivad suuri väheasustatud territooriume Kirde-Süürias. Sunni moslemeid on üle poole riigi rahvastikust. Oluline usuline vähemusgrupp Süürias on druusid, šiia moslemitest eraldunud, kuid rituaalid sisaldavad mitmeid kristliku liturgia elemente. Kristlasi on Süürias umbes 10% , arvukaim kristlik konfessioon on Antiookia kreeka õigeusu kirik. Riiki valitsev Assadi klann kuulub alaviitide hulka. Alaviidid on Süürias selge vähemus ja vähemalt formaalselt peetakse neid šiiitide haruks, kuid keda ei usalda sunniitide kõrval ka mitte kõik šiiidid, kuna paljud nende rituaalid on vastuolus mitmete islami põhimõtetega. Alaviidid tunduvat liiga klannilikud. Kindlasti ei ole tegemist vähearenenud „kolmanda maailma“ riigiga, vaid ühe tänase Euroopa ja Idamaade tsivilisatsiooni sünnipaigaga. Süüria kirjalik ajalugu on tänaseks ligi 5000 aastat pikk. Samas
annaabi.ee 
