Esitati oli U. Meriläineni, F.Chopini, J.S Bachi, S.Rahmaninovi, F.Schuberti ja S.Vainiunase loomingut. Pianistid valasid oma hinge esitusse ja kontserti oli meeldiv kuulata. Õhkkond oli meeleolukas ning kuna ma istusin esinejatega ühes reas, tundsin nende ärevust ja pinget enne esinemist. Publikut oli vähe, kuid see-eest elasid nad kaasa ja lõpus jagati komme ja tänati tulemast. 1.U.Meriläinen (1930-2004) Neli hetkemeeleolu: Masendus, Rõõm, Kahtlus, Viha Masendus väljendus sünges alatoonis ja kuigi kõlas vahepeal mažoorseid meloodiaid, oli selle taustaks siiski minoorne. Rõõm oli aeglane, piano, dünaamika kasvab, kuid siis räägib järsku aeglane ja rahulik toon, kõlavad helged toonid. Kahtluses kõlab palju dissonantse ja ebakõlasi, muusika tundub veider. Viha kõlab väga robustselt ja tabavalt, heli on vali ja haldab üle klaveri. 2. F. Chopin (1810-1849) Briljantsed variatsioonid B-duur op 12 – algas võimsate akordidega, edasi sujus lendlevalt
püütakse neid teoseid vaadata külgedest, milles olevaid aspekte tavaliselt kas tähele ei panda või nendele lihtsalt ei keskenduta. Ehk on antud analüüs silmaavajaks mõnele, kes teoseid "kinnisilmi" loeb ning varjatud tagamõtteid või tulevasi mõjutegureid neis ei märka. Olenemata kõigest öeldust on tegemist siiski kahe väga armastatud ning lugejate seas hinnatud teostega, mis on äärmiselt kaunilt kirja pandud. Igat raamatut saab analüüsida ning kritiseerida negatiivses alatoonis, kuid seda ei pea nii tegema. Antud essee puhul leidsin ma ühendavad faktorid, mis andsid mulle võimaluse neid teoseid kritiseerida ning hoopis teisest ja tundmatust küljest vaadata. Olenemata iseenda kriitikast ei vaata ma neid teoseid nüüd halva pilguga vaid imetlen neid sellegipoolest, sest tegemist on klassikutega ning minu analüüsitav ei pruugi olla kullatõde, autorid võisid nende kirjutiste all mõelda hoopis midagi muud
annaabi.ee 
