Geograafiline levik maailmaookeanis Vetikate geograafias e. fükogeograafias (phycogeography) on 2 pioneeri: F.R. Kjellman (Rootsi teadlane, peamiselt võrrelnud põhjapoolkera floorasid, tähtsamad tööd ilmusid ajavahemikus 1877-1906) ja W.A. Setchell (USA teadlane, rõhutas temperatuuri osa vetikate levikus, põhilised tööd ilmusid ajavahemikus 1893-1925). Kaasajal eristatakse maailma meredes 7 biogeograafilist regiooni, millel omakorda eristatakse alaregioone. 1. Polaarvööde Arktika 2. Külm parasvööde, Subarktika, põhjapoolkeral (3 alamregiooni a/r) 3. Soe parasvööde, Subtroopika "(3 a/r ) 4. Troopika e. palavvööde (4 a/r) 5. Soe parasvööde, subtroopika lõunapoolkeral (5 a/r) 6. Külm parasvööde, subantarktika (5 a/r) lõunapoolkeral 7. Polaarvööde Antarktika Nende 7 regiooni põhjapoolseid piire määrab augusti isoterm (suvi N- poolkeral, talv S-poolkeral); lõunapoolseid piire veebruari isoterm (talv N- poolkeral, suvi S-
Rootsi Läänerannikus süvikualadel jne. umbes 150 vetika liiki. · · · Kaasajal eristatakse maailma · Põhjapoolkera subarktika e. külm meredes 7 biogeograafilist parasvööde. regiooni, millel omakorda · Sellesse regiooni kuulub ka eristatakse alaregioone. Põhjameri ja sellega Taani väinade 1. Polaarvööde Arktika kaudu ühendatud madala 2. Külm parasvööde, Subarktika, soolsusega Läänemeri oma põhjapoolkeral (3 alamregiooni a/r) vaesunud ja kääbustunud Atlandi 3. Soe parasvööde, Subtroopika " flooraga,millele on iseloomulik " (3 a/r ) tõusu-mõõna puudumine. 4
annaabi.ee 
