Veisekasvatuse alused
püsivad, omavad kindlat struktuuri ja omapära. On tõurühmi või tõuge, millised on alles
kujunemisjärgus. Need ei ole veel saavutanud stabiilsust ning nende omaduste täiendamiseks või
parandamiseks kasutatakse erinevaid aretuskomponente. On hääbuvaid tõuge, milliste jõudlusomadused
ei parane ja puudub ka aretuskomponent teiste sugulastõugude näol.
Tõu areaal peab olema ulatuslik. Suurel areaaliga ja suurearvuliste tõugude puhul tekivad
geneetiliselt erinevad alapopulatsioonid, mis võimaldab genofondi vahetust eri areaalide vahel. Ühtlasel
alal levinud tõug on sarnase põlvnemisega.
Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane, kuid küllalt sarnane aretusliinide kujunemisele.
I etapis toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärgile. Harilikult
toimub plaanipärane ristamine kohaliku ja parandaja tõu vahel. Ristandite hulgast valitakse
aretuseesmärgile sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma