alatooniga, kuid sõnum kuulajale on palju paremini edastatud sönadega. Läbi mitme sajandi on armastuslaulud rikastunud erinevate nüanssidega ning samas on ka armastusluule muutunud keskajaga võrreldes. Armastuslaule võid kirjutada kõigile ja kõigele-emale, isale, koerale, kassile, armsamale, vihavaenlasele, toolile, kivile jne. Kuid keskajal kirjutati enamasti vaimulikku luulet. Rüütlilaulikud esidasid väga erinevaid seisusi. Nende hulgas olid kuningad, kõrg- ja alamaadleid, kleerikuid ja linnakodanikke. Tekstides ja muusikas mingeid seisusevahesid ei ole. 13. sajandil hakkas rüütlilaul linnastuma. Tavaliselt esitavad laulu autorid ise enda laule. Nii ka keskajal ja tänapäeval. Keskajal oli poeet ühtlasi ka laulik, kes esitas tavaliselt oma laule ise. Ta võis ise ennast mingil pillil saata või tegid seda teenistuses olevad rändmuusikud. Samamoodi on ka tänapäeval. Autor esitab oma lugusid üldjuhul ise, kui ta on ka laulja/artist
Aadel Kujunemine ja jagunemine Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Varakeskajal tekkis veel üks kiht, kuhu kuulusid mittevabad kuningat teenivad mehed ja neid nimetati ministeriaalideks. Ülesanded Nagu eelnevalt mainitud, siis aadlike peamiseks ülesandeks oli kõigi kaitsmine. Nad tegelesid veel kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui
maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Aadlikud tegelesid kaitsmisega kuid veel ka kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui see puututas talupoegade üle kohtumõistmist, aga kõrgema astme kohtuistungitel osales aadel isiklikult. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Aadlikud elasid aadlilinnustes. Siiski olid peamised linnused puust,
annaabi.ee 
