Sellisteks aineteks osutusid klaas, kivisool, talk, mäekristall, väävel ja mõne vääriskivid, nagu teemant, opaal, safiir, ametüst jt. Hõõrumise teel merevaigu omaduste tekitamist teistel ainetel hakkas Gilbert (umbes 1570. a.) nimetama elektriseerimiseks, merevaigu omadustega aineid aga elektrikuteks. Ained, mida Gilbertil ei õnnestunud elektriseerida, said nimeks mitteelektrikud. Niisuguste ainete hulka arvas ta marmori, alabastri, elevandiluu, pärlid, vääriskividest smaragdi ja ahhaadi ning kõik metallid. Kasutatud materjal http://www.miksike.ee/docs/lisa/5klass/3teated/merevaik.htm http://wiki.wifi.ee/index.php?title=Elekter&action=edit
Klismos on tugevalt väljapoole kaarduvate jalgadega, tagajalad moodustavad sel moel seljatoega ühtse kurvi. Oli eriti populaarne 4. saj e. Kr. Klismosel istuvaid inimesi on sageli kujutatud Antiik-Kreeka amforatel ja bareljeefidel. Alabaster (lad. k. alabaster, algselt sõna pärist egiptusest) peeneteraline kergelt läbikumav kipsi liik, väga pehme, küünega kriimustatav. Enamasti on alabaster valge, kuid kolmes kohas maailmas (Itaalias, Hiinas, Oklahomas) on leitud ka musta alabastri sooned. Alabastri all on peetud silmas ka marmorit, kuid ilma täpsustuseta tähendab nimetus alabaster tänapäeval kindlasti kipsi. Alabastrit kasutatakse ehiskivina mitmesuguste nikerdiste, kujude jms valmistamiseks. Läbi aegade on sellest valmistatud religioosse tähtsusega esemeid. Juba Vana-Egiptuses tehti alabastrist hauakambritesse kaasa pandavaid kujukesi ja anumaid. Alabastrit kasutati kõigis antiikkultuurides.
annaabi.ee 
