Vaimupuue, õpimapp
4
1. VAIMNE ALAARENG
Vaimne alaareng pole eraldi kliiniline sündroom ega haigus, kuigi see võib tekkida haiguse
või trauma tagajärjel. Wechsler kirjutas poolsada aastat tagasi, et vaimne alaareng „pole
haigus nagu tüüfus või leetrid, vaid pigem teatud terviklik tagajärg, millel ei ole üht kindlalt
või selgelt nähtavat põhjust. Vaimselt alaarenu ei põe mingit haigust, vaid ta on isik, kes
mõistuse puuduliku arengu tõttu ei ole võimeline oma keskkonnas toime tulema ilma
spetsiaalse hoolitsuseta, koolituseta ja vahel ka hooldusasutuses olemata. (Linna, 2004.)
Vaimset alaarengut peeti kaua salapäraseks seisundiks, millega on seotud üleloomulike
jõudude toime. Esimene, kes vaimsele alaarengule teaduslikus mõttes tähelepanu pööras, oli
prantsuse arst M. G. Itard, kes 1801. aastal avaldas teose De l`Education d`un Homme
Sauvage