stiihia tormise mere ja atmosfäärinähtuste kujutamiseks. Valguse muutlikuse ja varinudirohkuse edasikandjana sai t impressionistide eelkäijaks. Raske on mahutada lõuendile rohkem emotsioone , kui teeb seda T oma parimates töödes. Ta mässab, ja sellest osasaamine tekitab meis üleva tunde . T tohutu töökus ja analüüsivõime võimaldasid tal jõuda selliste hämmastavate üldistusteni nagu maalides Lumetorm(1842) ja Vihm, aur ja kiirus (1844). Oma 1840 aastate töödes , akvarellides jõuab t objektist, otsesest jäljendamisest loobumiseni, reaalsusega seob maali veel pelgalt pealkiri (Vaal 1845). mis pigem mõjub rõhutava üldistusena . Sama perioodi õlimaalides on sageli ainsaks äratuntavaks objektiks päikeseketas. Need esemetuse piiril balansseerivad tõdemused jätavad paljudest abstraktsionistidest abstraksema mulje. Sellele hüpoteesile võib vastu väita , et esemetus polnud T teadlik eesmärk, et oma elu lõpuaastatel pöördus
Lambitahm koosneb peaaegu puhtast süsinikust, lisaks on selles tõrva jälgi ja võib olla anorgaanilisi aineid. Lambitahma tunti juba 2000 aastat e.m.a Hiinas. Seda saadi taimeõlide mittetäielikul põletamisel. Euroopas hakati tahmavärvi laialdaselt kasutama 18. sajandil. Lambitahm sobib kokku kõikide pigmentidega, see on püsiv kõigis sideainetes, samuti on see vastupidav valgusele ja kemikaalidele. Peente osakeste tõttu kasutatakse seda tussides, akvarellides ja trüki-tehnikas. Lambitahma kasutatakse harva molbertmaalidel ja seinamaalidel. Sideained Sideained on pigmente ja maalimisaluseid siduv mittelenduv osa, sideaine hoiab värvis pigmendi osakesi koos. Sideaine moodustab kelme, mis kinnitub alusele. Kelme sees on pigment ja muud värvi koostisosad. Sideaine määrab nakke alusega (adhesiooni) ja kelme osade omavahelise nakke (kohesiooni) ning värvi keemilised omadused. Sideainelt eeldatakse eelkõige optilist sügavust ja head katmisvõimet
annaabi.ee 
