taastada vedeliku maht või vererõhk. ADH reguleerib kogumisjuha vee läbilaskvust – reguleerib akvaporiinide (veekanalite proteiin) asukohta. Kui ADH puudub, siis akvaporiin on tsütoplasma vesiikulis principal rakkudes ja IMCD-s. ADH sekretsioon stim. akvaporiini lisamist apikaalsesse plasmamembraani ja vesi liigub neist vabalt läbi. Krooniline ADH stimuleerimine – üleüldiselt suureneb akvaporiinide hulk kogumisjuhas – krooniliselt madal ADH – akvaporiine vähem. ADH stim. uurea transportereid ja võimendab uurea resorptsiooni IMCDst – nii saab uurea osaleda säsi toonilisuse tekkes. Basolateraalses plasmamembraanis on alati akvaporiinid – vahet pole, kas on ADH või mitte. Lubab vee liikumist raku seest hüpertoonilisse interstistiaalsesse ruumi. Nefrenogeenne diabetes insipidus – neerud ei vasta ADH-le – pärilikud või omandatud puudulikkused (apikaalse plasmamembr. akvaporiinid). Sageli on ka teised akvaporiinid vähenenud.
Difusiooni on 2 liiki: lihtne difusioon ja vahendatud difusioon. Lihtne difusioon läbi membraani lipiidkihi või läbi valguliste pooride ehk kanalite. Lihtsa difusiooniga tungivad läbi membraani lipiidides lahustuvad väikesed molekulid: süsivesinikud, alkoholid, benseen, eeter, ka gaasid. Ka veemolekul on piisavalt väike et fosfolipiidide vahelt membraanis läbi mahtuda. Lisaks on membraanis olemas ka valgulised veekanalid (akvaporiinid), mis kiirendavad vee liikumist läbi membraani. Akvaporiine kasutatakse rakusisese osmootse rõhu reguleerimiseks. Vahendatud difusioon spetsiifiliste valguliste kandjate abil. Vahendatud difusioon on kiirem kui lihtne difusioon. Vahendatud difusioon kasutab valgulist kandjat ja toimub piki aine kontsentratsiooni gradienti ei kontsentreeri ainet rakku. Substraadi seondumisel kandjaga toimub selle konformatsiooni muutus, mis suunab transporditava molekuli kandja vahendusel läbi membraani. Transpordiks ei kulutata lisaenergiat.
annaabi.ee 
