Jazz muusika
Ühtlasitähistab
agabebop'ivõitka jazzmuusika massilise populaarsus lõppu. Muusika, mida ei mängitud enam
tantsuks, vaid oli mõeldud juba kitsamale ringile, ei suutnud püsida levimuusika keskpunktis.
Vabanenud koha hõivas rütmiblues ja selle hilisem vorm rock'n'roll.
13. COOL, HARD BOP (viiekümnendad)
Neli-viis aastat peale oma plahvatuslikku ilmumist muutus bebop taltsamaks. Tema lärm akusele
m õjus vastukaaluks neljaküm nendate aastate lõpuks esilekerkinud nn. "cool" jazz (ingl. k cool-
jahe). See oli jällegi suund, kus valged muusikud üsna tublisti kaasa rääkisid. Ideaaliks sai õhuline
koloriit. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, tuhmi kõla taotlevat.
Vibraatot kasutati vähem. Eelistati pille, mis juba oma loomult olid pehmetoonilised:
baritnonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris), oboed vibrafon. Harmooniasse toodi