Igal rahval on õnneks omamoodi keel välja kujunenud ja kahte täpselt samasugust keelt ei ole olemas. Kuuldes paari lauset võib juba aimata mis keelega võib tegu olla. Igas keeles on midagi iseäralikku. Näiteks vene keel sisaldab palju kaashäälikuid. Kindlasti need eripärad mõjutavad kas natuke või palju ka keele õppimist. Kui vene rahvusest inimene räägib eesti keeles, siis tunneb väga kiiresti ära, et tegu pole eestlasega tänu aktsendile. Kehakeele abil on võimalik samuti inimestega suhelda. Noogutused, raputused, käega lehvitused ja nii edasi- need kõik on suureks abiks inimese mõistmisele. Erinevatel rahvastel on žestid eri tähendusega ja kui seda ei teata võib tekkida suur segadus. Näiteks Bulgaarias tähendab peaga noogutus eitust ja raputus nõustumist. See võib tekitada palju segadust näiteks turistide seas. Inimeste mõistmiseks on ka olemas märkide keel. Isegi kurtidel ja vaegkuuljatel on oma keel.
pikkade vokaalidena (päev, mitte pääv). Lisaks toob ta välja hääldusprobleeme, mis seostuvad eeskätt argisituatsioonide ja kiirkõnega: häälikud ei tohiks redutseeruda, kaduda või madalduda. Õigehäälduse ideaalile lähim on Kraudi arvates tele- ja raadiodiktorite hääldus, seda õpetatakse näitlejatele ja osalt kasutatakse ka avalike esinemiste õpetamises. Kas me saame ka eesti keeles leida mingi territooriumi, mille hääldus oleks olnud aluseks sellisele aktsendile? Päris täpselt sellist ala olemas ei ole. Saame öelda, et põhiosas on see häälikutelt südaeesti keskosa hääldus. Teisalt on see hääldus osalt määratletud hoopis võõrkeelte hääldusjoonte mõju vastu (eesti keeles pole helilisi klusiile, sõna alguses hääldatakse h, mitte saksa ch või vene h jms). Milline on selle hääldusviisi seotus sotsiaalsete kihtidega või muude sotsiolektidega seotud piirajatega? Otseseid uurimusi pole selle kohta tehtud, kuid senised muusuunalised
annaabi.ee 
