Agressiivne käitumine
hõlpsaks, juhul kui ka asjakohane stiimul olemas on.
Seda mõtet toetab kuulus Scachteri ja Singeri (1966) uurimus, mis näitas, et asjakohane
sotsiaalne stiimul (teise isiku kohalolek, kes toimis, nagu oleks ta kas vihane või õnnelik) võib
tekitada kaasneva emotsiooni. Uurimuses osalenud katseisikuil tugevnes kogetud emotsioon,
kui neid füsioloogiliselt aktiveeriti (adrenaliinisüstiga), aga ainult siis, kui nad ei oodanud
selliste füüsiliste sümptomite ilmnemist. Nad pidasid oma aktivatsioonitunde põhjuseks
läbielatavat emotsiooni ja seetõttu tajusid emotsiooni intensiivsemalt.
Nagu paljude teistegi inimkogemuse omaduste puhul, näitab agressiivsus tulenevat pigem
mitme eri teguri koosmõjust kui ühestainsast tegurist. Mõned uimastid, nägu näiteks alkohol,
teevad agressiivse käitumise tekke tõenäolisemaks (Taylor, Gammon & Capasso, 1976), ent
see on tõenäoline ainult nende seas, kelle isikliku tagapõhja eripäraks on õpitud agressiivsed
reaktsioonid, nagu väitis Bandura