V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
2
7
8
lootusesäde oli tekkinud, «poleks mul ikkagi teile midagi muud öelda ega ka põhjust teid
karta.»
«On aga, pagana pihta, vanamoor! Tähendab, nõia-tüdruk pani plehku? Ja kuhu siis?»
Gudule vastas ükskõikselt: «Vist Moutoni tänavasse!»
Tristan pöördus ümber ja andis oma meestele märku valmis olla edasimarsiks. Sulgunu
hingas kergendatult.
«Härra,» ütles äkki üks ammukütt, «küsige vanalt nõialt, miks tal aknavarvad nõnda välja
on murtud.»
See küsimus tekitas õnnetu ema südames uuesti hirmu. Kuid ta ei kaotanud külma verd.
«Nad on alati niisugused olnud,» kogeles ta vastuseks.
«Vale,» vastas ammukütt, «veel eile moodustasid need varvad musta risti ja see mõjus nii
pühalikult.»
Tristan heitis sulgunu poole kõõrdi pilgu.
«Ära meile siin puru silma hakka puistama!»
Õnnetu mõistis, et kõik sõltub nüüd ta enesevalitsemisest, ja südames surmahirmu tundes
hakkas ta pööraselt naerma