Marie Mürk
Käisime Tondil kinos.
Seal näidati filme, mida käisid vaatamas ainult mehed. Vähemalt kui meie sinna läksime olid
seal ainult mehed. Mind õgiti silmadega.
Hakkasin neljapäeviti tema pool käima ja lapsega mängima. Laps oli nii väike vist veel, et ei
osanud oma isa milleski kahtlustada. Lapse ema ja tema naine oli alati neljapäeval ära.
Trennis, solaariumis ja ujulas.
Igatsus
Kärbsed on vastikud, sumisevad aknaklaaside peal. Miks nad ei
taipa pisut kõrgemale lennata, ülevalt aknapraost saaks ju vabadusse.
Mina ei hakka aitama, ma tahaksin ju ka koju.
Oleks mu elu film.
Riietun lahti valju muusika saatel. Olen kurb, kortsudega ja
väsinud.
Aga see on lahe, sest see on hea film.
Ning loomulikult sigarett. Pakk krabiseb, tiku tõmbamine on
omaette vaatepilt.
Siis esimene mahv. Istun suitsuloori taga trepikojas aknalaual ja
olen oma suures mures, nii et kõik kadestavad mind ja
soovivad olla minu asemel.
Ka siin oleks siis talutav olla. Ei tahakski koju. Kuigi kodus on vähemalt
annaabi.ee 
