ehitama ka mitteavanevaid aknaid. Peamiselt on aknad tänapäeval ristküliku kujuga, kuid kasutatakse ka viguraknaid (ümarad, ovaalsed jms). Aknaavade sulgemiseks kasutatakse nüüdisajal eelkõige klaasi. Varem on valgust läbilaskvate materjalidena olnud tarvitusel looduslikud kiled, näiteks seapõis. Kui on vaja, et aken laseks läbi õhku, kuid mitte putukaid, suletakse aken sääsevõrguga. Samuti kasutatakse akende sulgemiseks aknaluuke, mis kaitsevad aknaklaasi näiteks tormi jm välismõjude eest. Akent ümbritseb tavaliselt aknaraam - hooneseinast eraldiseisev puidust, plastist või metallist raamistik, mille külge kinnitub aknaklaas. Raam võimaldab klaasi kergemini vahetada ja liigendada suuri aknapindu. Liigendamisel tekkivaid väikesi klaasipindu nimetatakse aknaruutudeks. Akna alumises servas paiknevat plaati nimetatakse aknalauaks. Tihti tarvitatakse aknalaudu iluesemete, näiteks lillepottide paigutamiseks
fikseeritus. Simmel loob oma väidete kinnituseks kuulsa hüpoteesi, kus kõik Berliini kellad liiguvad ühe tunni ulatuses suvalises suunas, tuues suurlinnas kaasa totaalse kaose vallandumise. Simmelil on väga eriline koht minu enda arenguloos, kuna tema ideoloogia on tugevalt mõjutanud mu esimest olulisemat kuraatorprojekti kunstimaailmas Ajavaba Päeva, mille kohta võib lähemalt lugeda http://www.timefreeday.net. Klõpsides kiriku aknaluuke, avanevad pildid 2005. aastal toimunud lavastusest Riias. Simmel, kelle näol on tegu rängasti alahinnatud mõtlejaga, jõudis oma ühiskonnakriitiliste mõtete edasiarenduses välja sotsiosemiootika piirimaile. Deduktiivset meetodit järgides taandas ta sotsiaalsed interaktsioonid vähima muutujani osalejate arvuni ning näitas mänglevalt ja veenvalt, kuidas vaid kolmanda liikme lisandumine muudab kardinaalselt dialoogi struktuuri ja jõuvahekordi
annaabi.ee 
