E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
vahtima. Eesriie oli kõrvale lükatud, mustjas kuju s,eisis akna võrede taga.
Oleks öö olnud valgem, siis oleks vahtija all näinud, kuidas see kuju oma kähvatanud palet
vastu külma klaasi surus, jumal teab mis põhjusel sügavasti ohkas ja silmadega talupoegade
laagri pimedat kohta otsides midagi iseenese ette sosistas.
Kuju kadus varsti jälle akna tagant ja endine igav kuma paistis läbi valge eesriide.
Viimaks kustus ka see kuma ja aknakoht oli seinaga ühesuguselt pime. Vahtija aga istus
veel kaua unetult oma kännu otsas ja kurvad mõtted vaevasid teda. Kesköö oli ammu
möödas. Hobuse sammude müdin äratas Tasuja mõtteist. Ta jäi kuulatama. Sammude müdin
vaikis, kuuldus inimeste häälte kõmin. Paar minutit hiljem ragisesid raod lähenevate inimeste
jalge all.
«Kes seal on?» küsis Tasuja pooliku häälega.
Lähemal silmapilgul seisis kaks meest tema ees; üks nejst oli vahil olnud.
«Oled sina ise, Tasuja
annaabi.ee 
