vaid natuke pikem kui pühad ise, sest kodus kasvatada teda ei õnnestu. Talvistest lilledest kasvatati ja kingiti veel alpikannikesi nii jõuludeks kui muude oluliste tähtpäevade ajal. Näiteks nõukogude ajal, kui lilled olid tõeline defitsiit ja neid ei saanud eriti kusagilt osta, olid alpikannikesed kindel pühadelill. Meie aedades kasvavatest lilledest on pikka aega kuulunud jõulude juurde veel õlelilled: nii kimbud laual kui ka 1950.-1960. aastatel aknakaunistused - topeltakende vahele pandud vatt kaunistati õlelilledega. Päris viimastel aastatel on jõululilledena reklaamitud veel hüatsinte ja tulpe, mida kaasajal ajatatakse peaaegu aastaringselt. Siiski on varasemate jõululillede eripära, et kõige lõhnavam on olnud kuusk ja kuuseküünlad, muud jõulutaimed lõhna ei levita. Suurem osa lilledest on ka mürgised. Taimedest on jõuludega seostatud meil veel asparaagust, paljudes Euroopa riikides ning Ameerikas iileksit ja luuderohtu
lisakambrid, siis tekkis ka puhas ruum, mida igapäevaselt ei kasutatud, külaliste jaoks, tähtpäevade pidamiseks, pidustusteks. Talumaja sees hakkas üha rohkem eralduma elamise sfäär ja töösfäär. Töösfäär jäi rehetuppa. Sajandi II poolel hakati rohkem kasutama seljatugedega toole, riidekappe (külatisleri poolt valmistatud), kummutid, püstjalgadega lauad, seinariiulid. Uuteks esemeteks olid ka tekstiilid. Võeti kasutusele lina ja padjapüür ning korralik tekk, aknakaunistused, seinavaibad, väiksemad põrandavaibad. Tikandid olid moraliseerivad, virkusele ärgitavad, vanasõnad. Kell valdavalt seinakell esialgu oli vaid iluasi. Seltsielu tähtsamaks muutumisega, muutus ka kell tähtsamaks. TOIDUMAJANDUS Toiduained olid valdavalt enda kasvatatud. Leib oli endiselt tähtsaim toiduaine. Leib muutus puhtamaks rukkileivaks. Odrajahu. Sepikut tehti odrajahust. Pidulikumad toidud olid kõikvõimalikud vorstid. Lihasöömine oli ka suhteliselt harv. Toitumine erines
annaabi.ee 
