"aknaaugu" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

endale ainult selle ruumi, mille uks kinni müüriti ja aken talve kui suve läbi lahti oli, ja kinkides kõik, mis üle selle oli, vaestele ja jumalale. Lohutamatu neiu ootas ses enneaegses 1 1 1 hauas oma surma kakskümmend aastat, paludes ööd kui päevad oma isa hinge eest, magades tuhahunnikul, padjaks isegi mitte kivi tarvitades, seljas must kotiriie, toitudes ainult leivast ja veest, nii palju kui helded möödakäijad seda aknaaugu servale panid, elades nüüd ise armuandidest, mida oli ise varem nii heldelt jaganud. Surmahetkel, kui ta ühest hauast teise hauda üle oli minemas, pärandas ta oma kongi neile õnnetuile emadele, leskedele ja tütardele, kes sügavas kurbuses või pattu kahetsedes soovisid ennast ses kongis elavalt maha matta, et palvetada enese või teiste eest. Pariisi vaesed olid talle ilusa, pisara- ja õnnistusrikka matuse teinud, kuid nende suureks kurvastuseks ei kuulutatud seda