V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
endale ainult selle ruumi, mille uks kinni müüriti ja aken talve kui suve läbi lahti oli, ja
kinkides kõik, mis üle selle oli, vaestele ja jumalale. Lohutamatu neiu ootas ses enneaegses
1
1
1
hauas oma surma kakskümmend aastat, paludes ööd kui päevad oma isa hinge eest, magades
tuhahunnikul, padjaks isegi mitte kivi tarvitades, seljas must kotiriie, toitudes ainult leivast
ja veest, nii palju kui helded möödakäijad seda aknaaugu servale panid, elades nüüd ise
armuandidest, mida oli ise varem nii heldelt jaganud. Surmahetkel, kui ta ühest hauast teise
hauda üle oli minemas, pärandas ta oma kongi neile õnnetuile emadele, leskedele ja
tütardele, kes sügavas kurbuses või pattu kahetsedes soovisid ennast ses kongis elavalt
maha matta, et palvetada enese või teiste eest. Pariisi vaesed olid talle ilusa, pisara- ja
õnnistusrikka matuse teinud, kuid nende suureks kurvastuseks ei kuulutatud seda