Teise maailmasõja ajal (1939-1945) oli tavaline, et koera nahkasid kasutati militaarrõivaste valmistamiseks. Politsei korraldas kõigi koerte püüdmist ja rekvireerimist, välja arvatud saksa lambakoerad, kes olid seoses kasutamisega sõjalisteks eesmärkideks eelistatud seisundis. Paljud asjaarmastajad otsisid siiski võimalusi olukorrast välja tulemiseks, sealhulgas kasutati ka koerte ristamist saksa lambakoertega. Kui Teine maailmasõda lõppes, oli akitade hulk drastiliselt vähenenud ja nende seas esines kolm erinevat tüüpi : 1) matagi-akitad, 2) akitad koertevõitlusteks ning 3) lambakoer-akitad. See oli tõu jaoks väga segane aeg. Puhta tõu sõjajärgses taastamises oli Kongo-go, Dewa vereliinidega koer, ületamatult tohutu populaarsusega. Dewa-liini akitasid, kes oma välimuses lasid aimata nii mastifi kui ka saksa lambakoera iseloomulikke omadusi, toodi sõjaväelaste vahendusel kaasa ka koju,
kg. Karv on pikk, siidine ja vajab regulaarset ja phjalikku hooldamist. Värvuselt on Lhasa Apsod kuldsed, kreemivärvi, meevärvi, mitmevärvilise nagu must ja valge, must ja hall. Akita Et Akita on selline nagu ta täna on, on Jaapani sajandite pikkuse kasvatuse ja aretuse tulemus. Jaapani ajalugu, nii kirjalik kui ka suuline, kirjeldab Akitat kui ühte vanimaist kohalikest koera tugudest. Arvatakse, et Akitade eelkäijad saabusid Jaapanisse enne veel, kui Jaapani ja Euroopa mandrid üksteisest eraldusid. Sajandeid tagasi omasid neid iseseisvaid ja väärikaid koeri vaid Shogunid, Jaapani keiserlikud valitsejad. Akitade uhke olemuse tttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu. Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade
annaabi.ee 
