Politsei korraldas kõigi koerte püüdmist ja rekvireerimist, välja arvatud saksa lambakoerad, kes olid seoses kasutamisega sõjalisteks eesmärkideks eelistatud seisundis. Paljud asjaarmastajad otsisid siiski võimalusi olukorrast välja tulemiseks, sealhulgas kasutati ka koerte ristamist saksa lambakoertega. Kui Teine maailmasõda lõppes, oli akitade hulk drastiliselt vähenenud ja nende seas esines kolm erinevat tüüpi : 1) matagi-akitad, 2) akitad koertevõitlusteks ning 3) lambakoer-akitad. See oli tõu jaoks väga segane aeg. Puhta tõu sõjajärgses taastamises oli Kongo-go, Dewa vereliinidega koer, ületamatult tohutu populaarsusega. Dewa-liini akitasid, kes oma välimuses lasid aimata nii mastifi kui ka saksa lambakoera iseloomulikke omadusi, toodi sõjaväelaste vahendusel kaasa ka koju, Ühendriikidesse. Intelligentseid ja mitmesuguste elutingimustega kohanevaid Dewa-liini akitasid arendasid
Akitade uhke olemuse tttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu. Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade omanikel spetsiaalne keel oma koertega knelemiseks, mida kutsuti "koera snadeks." Akitale, ja ka teistele Jaapani tugudele, omistatakse iseloomujooni, mida seostatakse hinge kontseptsiooni, kuulelikkuse, ustavuse ja julgusega. Akitad on head seltsi- ja efektsed showkoerad, kuid mitte mingil juhul ei tohi alahinnata nende ülihead haistmis- ja kuulmismeelt valvekoertena. Samas on nad aga juba tuttavate inimeste suhtes väga sbralikud ja suhtlemisaltid, ning äärmiselt kiinduvad oma peremeestesse. Nad vajavad keskmisel hulgal liikumist, sobivad hästi 16/ 16/31 ka korteris kasvatamiseks, ei söö väga palju ja on pika-ealised
annaabi.ee 
