Eleaatide koolkond
Mis ei ole olev, on
olematu. Niisiis on olev ühtne.” (DK A 28) Siit saab nüüd tuletada terve rea teisi karakteristikuid.
Olematu mitteolemise tõttu pole olev ise mitte üksnes ühtne tervik, vaid ka jagamatu. Sest
jagamise korral peaks erinevate osade vahele tulema midagi muud, mis need üksteisest lahutaks.
Oleva suhtes saab see muu olla vaid olematu. Olematut ei ole, järelikult, olev on jagamatu üks
(hen).
Kui olev on ilma osadeta üks, ühtne tervik, siis peab ta olema liikumatu (akinetos), sest tal pole
kus liikuda tervikuna, ega ka osi, mis võiksid kohti vahetada. Nii on ta rahulikult omale kohale
jääv ja paratamatusega (ananke) oma piires hoitav.
Olev on algusetu (anarchon), tekkimatu, sest millest saaks olev tekkida? Puhtalt loogiliselt saab
kaalutleda üksnes kahte võimalikkust: olev on tekkinud kas olevast või olematusest. Ütelda, et
olev on tekkinud olevast, tähendab aga oleva range ühtsuse tõttu sedasama, mis ütelda, et ta on
tekkimatu
annaabi.ee 
